Joobes täiskasvanud, pekstud lapsed ja küsimused, mis ei anna rahu

Pärnu – suvepealinn, maaliline jõekallas ja nagu viimaste kuude uudised peegeldavad, siis ka hilisõhtud, kus juhtub asju.

Eilne Postimehe uudis sellest, kuidas 3 joobes täiskasvanut peksid jõhkralt kolme alaealist ning filmisid oma tegu, on karm. Paar kuud varem oli uudis sellest, kuidas päise päeva ajal peksid kaks täiskasvanut noorukit nii kõvasti, et olukorda sekkunud pealtnägija sõnul oleks see võinud saada saatuslikuks. Need on ainult kaks lugu, mis uudiskünnise ületasid, kuid see-eest loovad õõvastava pildi reaalsusest ning tekitavad küsimusi: Kuidas see on võimalik? Miks sellised asjad juhtuvad?

Viimastel aastatel on laia kõlapinda pälvinud šokeerivad alaealiste poolt toime pandud roimad. Samaväärset ja isegi suuremat kajastust vajab aga täiskasvanute poolt laste vastu suunatud vägivald, mis ei juhtu kord poolaastas, vaid oluliselt tihemini ja millest suur osa ei jõua avalikkuse ette.

Miks see oluline on? Sest iga täiskasvanu, keda laps näeb ja kellega kokku puutub, on talle sõnum. Sõnum selle kohta, mis on lubatud, mis on normaalne ning milline on täiskasvanuks olemine. Lapsed ei õpi, vastupidiselt levinud arvamusele, meie sõnadest vaid suures osas just sellest, mida me teeme ja kuidas käitume. Kui tahame muuta laste ja noorte vägivaldset käitumist, peame suunama valgusvihu täiskasvanutele ja küsima: mida me neile näitame ja mis on meie käitumise mõju lapsele?

Laske see pilt Pärnus toimunust endast läbi. Täiskasvanud ründavad noorukeid, peksavad, kägistavad ja filmivad kõike. Avalikus ruumis, keset tavalist suveõhtut. Grupp täiskasvanuid ründab lapsi.

Sellele ei ole õigustust. Vägivalla kogemine omab niikuinii kahjustavat mõju inimese vaimsele tervisele, identiteedile ning turvatundele, kuid lapsele on täiskasvanu poolt kogetav vägivald veelgi laastavam. Turvalisus on vundament, millel kasvab kõik muu — julgus proovida, vabadus olla sina ise ning usk, et maailm on põhimõtteliselt hea koht. Jõhkra vägivalla kogemisel saab lapse areng ja maailmataju elukestvalt mõjutatud ning see on üks suurimaid riskitegureid, mis kutsub omakorda lapses vägivaldset käitumist esile.

„Nad olid joobes, muidu on korralikud inimesed.“ Alkohol on võimendi, ta toob esile selle, mis inimeses on vastuoluline ning katmata. Alkohol eemaldab seesmised pidurid ning grupis toimetamine hajutab vastutust. Need ei ole vabandused, vaid osalised põhjendused, miks paljud kohutavad asjad sünnivad. Selgitused on samas aga olulised, sest muidu ei ole võimalik olukorda ei mõista ega muuta.

Oluline on, et kõik täiskasvanud tajuksid vastutust, mis neile lasub lastele ja noortele eeskujuks olemisel. Elupingete ning seesmiste vastuoludega on võimalik tegeleda nii, et neid ei pea alkoholi ning vägivallaga endas vaigistama. Selleks on psühholoogid, kes saavad inimesele olla professionaalseteks teekaaslasteks muutuste esile kutsumisel.

Vägivald ei armasta avalikustamist. Seetõttu on kriitilise tähtsusega rääkida sellistest olukordadest julgelt, õigete nimetustega ning mõista, et igaühel on oluline roll muutuse loomises.

Üks lapsevanem ütles pärast eilset juhtunut otse välja: kõik sellised lood ei jõua avalikkuse ette. Ta nägi oma lapse pealt, kuidas noored tahaksid sellistest asjadest vaikida, sest neil on hirm kättemaksu ja olukorra hullemaks minemise ees. Seega on määrava tähtsusega, et lapsevanemad julgeksid oma lapse kaitseks konstruktiivsel viisil välja astuda, pöörduda politsei poole ning rääkida avalikult juhtunust. Samamoodi on kõrvalseisjad võtmeisikuteks - kui märkad avalikus ruumis midagi, mis ei tundu õige, siis telefoni haarates ära kasuta pelgalt kaamera, vaid helistamise funktsiooni kutsudes abi numbrilt 112.