Lähedus ei sünni pidupäeval, vaid teisipäeval
Kui mõtleme paarisuhte kriisidele, kujutleme sageli midagi suurt – reetmist, valesid või valusaid konflikte. Tegelikkuses ei jõua enamik paare psühholoogi juurde paariteraapiasse ühe suure sündmuse pärast. Nad jõuavad siis, kui on aastaid kogunenud tunne, et ollakse küll koos, aga enam ei olda teineteisega.
Suhe ei hakka tavaliselt murenema ühel päeval. See juhtub vaikselt. Üks lõpetab küsimise, kuidas teisel läheb. Teine lõpetab rääkimise, sest vastust ei kuulata lõpuni. Või juhtub kolmas olukord, kus enam ei peeta oluliseks küsida inimeselt, kes meie kõrval igapäevaselt on, nii lihtsakoelisi asju. Päev nagu iga teine, oskame ju isegi aimata. Samas on just sellised väikesed detailid need, mis igapäevaselt, vaikselt, kuid järjepidevalt suhet ehitavad või lammutavad. Miks? Sest lähedus tekib teise inimese märkamisest just sellisena, nagu ta parasjagu igas päevas on – väsinuna, rõõmsana, hajevil või veidi okkalisena – ja sellest, et see märkamine kestab ka siis, kui kõik päevad on näiliselt ühesugused.
Me kipume arvama, et lähedust loovad romantilised žestid – nädalavahetus spaas, õhtusöök küünlavalgel või hoolikalt planeeritud kohtinguõhtu. Need on ilusad hetked ja neil on oma koht. Aga need ei paranda seda, mis on argipäevas tasapisi katki minemas.
Kummaline, aga tõsi: enamik paarisuhte pingeid ei teki suurtest teemadest nagu tulevikuplaanid, väärtuskonfliktid ega isegi mitte „aja puudumisest paarisuhteks“. Need tekivad pesumasina tühjaks võtmisest, laste kodutööde juures aitamisest, muruniitmisest, õhtusöögi valmistamisest. Ehk siis kõigest sellest, mida keegi peab tegema, aga mille jaotus ei ole kunagi sõnaselgelt kokku lepitud. See lihtsalt kujuneb. Ja üsna sageli kujuneb nii, et üks märkab rohkem, mäletab rohkem ja vastutab rohkem.
Just sellistel päevadel otsustatakse, kas ollakse üksteise kõrval või lihtsalt sama katuse all ehk siis lähedus suhtes sünnib hoopis harilikul teisipäeval, mitte tähtpäeval.
See ei ole niivõrd konkreetsete ülesannete probleem, kuivõrd tunnetatud koormuse probleem. Üks partner näeb pesukorvi ja teeb selle tühjaks automaatselt, ilma et keegi paluks. Teine ei näe seda üldse, isegi kui korv ajab juba üle ääre. Kui sellised erinevused jäävad aastate kaupa tasakaalustamata, toodab see paarisuhtesse pinget ja väsimust. Väsimust, mille juurpõhjusele on vahel isegi raske näppu peale, rääkimata selle sõnalisest väljendamisest.
Väsimus üksi ei lõhu suhet. Ohtlikuks muutub see siis, kui see kestab pikka aega ja hakkab tooni andma erinevatesse elu valdkondadesse. Inimene, kes on kuid (vahel paraku pigem aastaid) olnud see, kes mäletab arstiaegu, organiseerib sünnipäevi, käib poes ja mõtleb, mida homme süüa teha, ei ärrita end lihtsalt "muruniitmise" peale. Ta ärritub selle peale, mida see sümboliseerib – tunnet, et teda ei nähta, et tema panus on iseenesestmõistetav, samal ajal kui partneri panus ehk muruniitmine on nähtav ja tänuväärne. Sellest tekib omakorda teine, veelgi salakavalam nähtus: pinge, mis ei puuduta enam konkreetset asja, vaid on lihtsalt kohal, valmis lahvatama esimesest väiksemast sädemest.
Sageli ei vajata rohkem abi, vaid rohkem tunnet, et ma ei pea seda kõike üksi kandma. See on põhjus, miks nii paljud tülid algavad näiliselt tühistest asjadest. Üks ütleb: „Sa ei korista kunagi kööki.“ Teine kuuleb süüdistust. Tegelik sõnum on aga sageli hoopis: „Ma tunnen, et ma olen selles kõiges üksi.“ Kui me kuuleme ainult sõnu, hakkame end kaitsma. Kui püüame kuulda seda, mida teine nende sõnadega öelda püüab, muutub kogu vestlus.
Paarisuhtes ei teki turvatunne sellest, et tülisid ei ole. Turvatunne tekib teadmisest, et ka keerulistel päevadel püütakse teineteist mõista. Just kehvemad päevad on need, mis näitavad suhte kvaliteeti ja vundamendi tugevust.
Paarisuhe pole ainult koos olemise viis – see on ka üks parimaid võimalusi iseennast tundma õppida. Mõni tõmbub keerulistes olukordades vaikseks, teine hakkab kohe lahendusi otsima, kolmas kaitseb ennast rünnakuga. Need reaktsioonid ei teki partneri pärast või üleöö. Sageli on need hoopis mustrid, mille oleme oma varasematest kogemustest suhtesse kaasa toonud. Seetõttu ei õpi me suhtes tundma ainult oma partnerit, vaid ka iseennast.
Kaks inimest toovad suhtesse alati kaasa erinevad väärtused, kogemused, harjumused ja ootused. See tähendab, et hetked, kus need erinevused kokku põrkavad, on möödapääsmatud – need pole märgid, et suhe on vale, vaid märk, et suhtes on kaks individuaalset isiksust. Kunst ei seisne selles, kuidas erinevused kaotada, vaid kuidas luua teadlikult harmoonia, kus mõlemad saavad olla nemad ise – ka päevadel, mis algavad vasaku jalaga voodist tõustes ning on täiesti tavalised teisipäevad.
• paariteraapia • suhted • turvatunne • lähedus • suhtenõustamine • paarisuhe
